never face defeat

Sattusin siia lehele ja oma üllatuseks on aasta mööda läinud. Nojah..

Kiire update:

• Elan Elvas, juba 3 kuud (Tartu korter üüritud)
• Lapsed ühes lasteaias koos (Tartus)
• Uusi lapsi pole (veel)
• Uut meest pole (vana on alles)
• Sama töökoht (uued tööülesanded)
• Ise aasta vanem (ja kaks korda targem)
• Olen käinud mõnusalt palju reisimas (Rootsis, Soomes, Ibizal, Saksmaal)
• Kooriproovides ei käi hetkel, aga laulan koori naistest moodustatud ansamblis (ansambli nimi  Tanel :))
• Sama ilus, paks/peenike, kelmikas, lühikeste juustega, punapea..

Äkki satun vahel veel siia, aga lubadust ei anna.

No täitsa lõpp, kuidas aeg jookseb! Mina proovin kaasa joosta.

Vahepealsed suuremad uudised on need, et võtsin Jaanale lapsehoidja. Vana hea feissbuuk andis ühe koha ja seal kuulutasingi kohe, et siis kui väike tatt ninas ja lasteaia jaoks kõlbmatu, vot siis tahan kedagi oma koju sepikut hoidma. Tuli kohe 5 pakkujat, kellest siis kahega sain kaubale. Üks on juba ära proovitud, teine nö sos-hoidja. Aga tasub igatahes ära, ei pea pidevalt ise haiguslehel olema ja rahaliselt jään kah plussi.

Eile sai kultuuri. Üle pika aja sattusin ühele näituse avamise ja edasi Stencibility raames rattatuurile, kus tutvustati tänavakunsti ja räägiti ilgelt põnevaid lugusid juurde. Nii mõneski kohas oli ahhaa-efekt. Sain isegi teada, et üks mu kunagine peiku on väga suure maja seina üle maalinud 🙂 Vat siis. Hiljem veel öeldi infoks, et tänavu on ka rattatuur plaanis Pukas, seal kus minu vanaema elab! Seal pidi selle väikese aleviku kohta ütlemata palju tänavakunsti olema. Nooh, mine või ekstra vaatama/otsima.

Aga Tartus sai ikka hea hulk kohti läbi sõidetud ratastel ja hullult põnev oli ikka.

http://www.stencibility.eu/stencibilityColor/

Tallinnas käisime kooriga leelotamas. Saime päris hea tulemuse. Naiskoorid võtsid omavahel mõõtu. Ära ei võitnud aga viimaseks ka ei jäänud.

Siis sai vaikselt naiskadega sünnipäevi peetud, algul kerged iluprotseduurid – teemantlihvimine annab näole kohe tõesti teise hingamise. Ja siis läksime oma helendavate nägudega sushit sööma. No võtsime menüü ette nii, et mustas kohe!

Ja hetkel olen Jaanaga haiguslehel. Kõiki haigusi ei saa kah lapsehoidjale jätta, pidin ise ka midagi omale varuma. Seekord siis mingi streptokokk viirus, mis tõi mitmepäevase palaviku ja ilgelt punase käreda kurgu. Loodan oma sünnipäevaks Sepiku korda saada ja tööle tagasi minna. Eriti, kuna minu ringis istuvad tsikid plaanivad selle päeva puhul kleidipäeva teha. No peab ju minema..

Oi kui mõnus on esmaspäeva hommikul ärgata ja avastada, et vett ei ole. Kohe tilkagi mitte. Terves majas. Ja kõik suuremad asjatoimetused vannitoas olime jätnud just selle hommiku peale. Jess!

Ega siis midagi kui topelt portsjon lõhna peale ja kloppisime end korda. Mul oli kapis ka näiteks kuivshampoon juustele, aga seda esimest (ja viimast) korda kasutades jäid juuksed hallid. Ei tulnudki see sodi välja peast. Teised arvasid, et punase värvi pärast, sest blondide juustega pidavat väga hea abivahend olema. Niiet toda ei julgenud ka panna ja nii ma siis pidin selle esmaspäeva üle elama.

No tõesti, millised probleemid!

Kui kuidagi trenni ei jõua/viitsi/jaksa minna, aga miskitmoodi peaks end ikka liigutama, siis on variant järgmine:

Aita kolida viiendalt korruselt kola alla kaubikusse – käi 24 korda üles-alla ja trepiastmeid oli 81. Niiet kiire arvutus ütleb, et 1,5 tunni jooksul astuda 3888 trepiastet, lisaks pooltel kordadel käes rasked raamatud või muu sodi on piisav stepaeroobika küll.

Täna tahavad mu sääremarjad ära surra.

Sattusin mina kord teatrisse. Ega muidu polekski sattunud, kui Liina poleks septembris piletisaju ajal meid, Kosmosemutte, utsitanud end käsile võtma. Ühesõnaga, sattusin mina nüüd teatrisse selle septembrikuise meeltesegaduse tulemusena. Etendusest uurida või kodutööd teha ma ei jõudnud, sest vahepeale tuli tööelu, koolituse elu, siis haiglamaja elu jms. Niiet pole siis imestada, et teada oli vaid pealkiri Rehepapp ja siis veel põhinäitleja Marko Matvere. Muud mitte midagi.

Juhtus aga infoleke ja ca kaks tundi enne etendust sain teada, et tegu on ooperiga! (Kui ma oleks seda enne teadnud, siis vist oleks septembris üks pilet vähem ostetud..) Mitte et mul midagi ooperi vastu oleks. Aga lihtsalt on see minu poolt ebaõiglaselt alahinnatud žanr ja ega ma väga vaimustuses polnud.

Aga kujutage ette, ma sain sellise elamuse, et kohe sajaga tasus see pilet ära! Või siis oli minu latt pandud kohe eriti madalale.. Heliloojaks oli Tauno Aints, kellega on meil kooriga ka varem kokkupuudet olnud. Eks see helikeel paras jaburdus oli, aga muidu oli tükk vägagi vaadatav. Avastasin isegi lavalt ühe meestuttava, kellega kunagi Noortekooris koos lauldud sai. Too tõmbas konkreetselt omal taguotsa laval paljaks ja üritas lauldes ühe neiuga vahekorda astuda. Noh, kõik ikka nii nagu ooperi tekstis ette nähtud, ei mingit improviseerimist.

Ja kostüümid andsid ka ideid meie tulevase Maskiballi jaoks. Ja no üleüldse, ma üritasin enne veel Rehepapi raamatut läbi lugeda (jah, ma polnud seda varem lugenud) aga jõudsin pool läbi sirvida. Kartsin, et poole ooperi pealt ei saa enam muhvigi aru, aga ka see mure oli asjata. Päris vaadatav, isegi kui taustalugu ei tea.

Igatahes olen nõus järgmistel kordadel kaks korda kaaluma ooperisse minekut kah. Kui ma nüüd järgmiseks selle Kärna-Kalle filmi ja Kosmonaut Lotte etenduse üle elan, siis on plaanis aprillis ballett! Kultuuri ajab üle ääre.

Haigusesaagad jätkusid! Ei pääsenudki haiglast. Laupäev õhtuks oli Jaana nii sooda ja tekkis juba kahtlus, et kas tal hingamisraskused pole ja kutsusime jälle kiirabi.

No seekord oli asi tõsisem ja läksime kella 23 paiku laupäeva öösel sisse. Algul neurosse, sest õiges kohas polnud lihtsalt voodikohti. Kõik pungil pidalitõbiseid täis. Päev hiljem saime siiski oma osakonda, milleks oli ägedate infektsioonide osakond. Ja diagnoosiks tuli RS-viirus koos kõrvapõletikuga. Palatis oli teine pisike poiss veel sama viirusega, temal oli lisaboonuseks kopsupõletik. Naiss.. Nii me siis tiksusime seal paar ööpäeva tilguti all, algul ka hapnikumaskiga.

Hiljem sai natuke lebomaks, kui välja arvata iga kahe tunni tagant auru tegemise kohustus. See oli küll tüütu. Isegi öösel tuli õde ja ajas mu üles, et auru teeksin. Vat sulle siis lebo haiglaelu. Aga lõpuks võttis Jaana end kokku ja hakkas jälle inimese moodi käituma, selle asemel, et lihtsalt tulikuumana voodis lebada.

Siis oli jälle tegu, et teda palatis kinni hoida – tahtis pidevalt välja koridori jooksma minna ju. Tassisin igasugu mänguasju talle sinna ja proovisin telefonist näidatava Masha ja karu multikatega teda paigal hoida.

Palatis oli pull elada, nagu vanglas. Palati eesruum oli uksega eraldatud, seal arstid pesid hoolsalt käsi enne ja pärast meie käiku, lisaks käidi maskides ringi ja üldse käis hull desinfitseerimine pidevalt. Ja mustad pesud ning mähkmed panime omakorda eraldatud ruumi, kust siis rõdu kaudu koristaja neid ära korjas. Söök tuli üldsegi läbi luugi riiuli peale, et võimalikult vähe inimesi meiega kokku puutuks. No totaalne vangimaja! Sain vähemalt pool Rehepapi raamatut läbi lugeda ja olen kursis Vaprate ja ilusate, Seitsmes taevas ja Kirgede tormi uute sündmustega 🙂

Nüüd alates eilsest oleme kodus, joome antibiotsi siirupit nagu morssi ja elu läheb iga päevaga helgemaks. Mina ainult sain sealt haiglast omale totaalse nohu. Väkk.

Läksin mina siis tööle eksole. Käisin kolm nädalat jutti koolitusel ilusti, proovisin kogu selle info omale pealuu sisse ära mahutada ja meelde jätta. Tuli esimene tööpäev, sain hirmujudinate ja Kärdi toetusega hakkama. Ja õhtul koju jõudes vaatasin, et preili Jaana kuidagi maru viril. Noh, mis seal ikka. Öösel tekitas ta omale korraliku palaviku ja hakkas ka köhima. Tuli teha see telefonikõne, et ma nüüd võtan lapsega haiguslehe. Peale ESIMEST tööpäeva! Vedas..

Liina muidugi arvas, et koduaknast paistab päike palju paremini kui kontori aknast, niiet ärgu ma muretsegu ja olgu rahus kodus. Aga no ei saa ju olla kodus, kui kogu elu oli juba väljapoole kodu planeeritud.. Kooriproovid, lisaproovid, kontserdid, filmiõhtud, ammu planeeritud teatriskäigud, Joonase sünnipäevapidu, sõprade sünnipäevapeod.. jne.

Nüüd siis mina haiguslehel, jagame ja planeerime Semuga oma asju ja üritame hakkama saada. Jaana on eriti viril, palavik alates esmaspäevast laes ja tatti voolab ämbriga. Üks õhtu kutsusime isegi kiirabi, kui juba mitu tundi tiksus palavikku 40.3 ja kõrgemale ning rohud miskit alla ei võtnud. No haiglast pääsesime, aga perearsti juures saime antibiootikumid. Eks näis, kuna ma tööle jälle saan. Varsti peab uue koolituse tegema, kuna kõik meelest läinud. Lisaks see haigusrahade ikaldus.. oehh.

Tee tööd, muidu tuleb armastus. Ma nüüd teen jälle tööd. Armastust ei jaksa märgata, sest kell 06.50 on äratus ja kui koju saan, siis lendavad need paar vaba tundi nagu viuhh aknast mööda ja juba on vaja kedagi magama passitada, kedagi pissitada, kellelegi pai teha. Ja siis ei jaksa ise rohkemat, kui pool tundi tuima pilguga Meisterkokka vaadata telekast ning siis ka ise tuttu kobida.

Aga tööl on tore. See tähendab, et ega ma ju PÄRIS tööd veel ei teegi – aina koolitun. Infot voolab tegelikult sisse nii palju, et on oht plahvatada ja kõrvadest tuleb otsapidi juba välja. No mina ei tea kuidas ma selle kõik meelde peaks kohe jätma. Ega ei saagi. Aga muu elu kontoris on mõnus. Saab Kaubamajast lõunasööki valida, saab hernesuppi süüa, täna toodi maailma suurimaid vastlakukleid, saab klatši ja huumorit. Kõike saab. Ja hommikul korda (või ka sassi) jäetud kodu on õhtul sama korras (või sassis).

Jaana on juba vana lasteaiahunt. Läks veebruari alguses ühte, käisime nädala ära. Oli palju nuttu ja jama. Mulle ei meeldinud seal väga paljud asjad, ei hakka täpsemalt siin neid mustama, aga igatahes peale nädalat käimist tulime tulema. Sest uus koht ootas juba ja seal on nüüd teine nädal hoos. Kaks korda on terve pika päeva olnud. Ja mitte mingit muret pole. Kasvatajad meeldivad mulle endale hullult (Jaanale veel rohkem vist, sest ühe kasvataja on ra ristinud blondide juuste pärast Mammaks), ruumid on mõnusad, asukoht okei, suhtumine väga mõistlik. Ja nuttu pole ka enam kusagil. No ma pea hommikuti ikka pool-salaja lahkuma, aga küll see üle läheb ja saan ka lehvitades minna. Igatahes kõik on rahul. Kui ainult selle logistika paika saaks, ma ei oska veel eriti kella järgi planeerida oma asju. Vanasti võis kell 07 üles tulla küll, aga siis sai kella 10ni ikka hommikumantlis konutada. Nüüd peab kohe asjalikuks hakkama ja mingil x-minutil omale hommikupudru ka veel sisse hingama! Seda pole ma veel ära õppinud, teen pudru valmis ja söön töö juures kaks tundi peale ärkamist alles.

Täna muidugi lasteaeda järgi minnes olid kasvatajad nii ehmunud nägudega, et ma mõtlesin kas vaja neid nuuskpiiritusega turgutada.. aga Jaana oli saanud naaberrühmast poisi käest hammustada. Kohe korralikult, põsest. Suurelt ja tulipunaselt nüüd kõik hambad plika näos üle loetud. Mulle tuli ainult naer peale, kuigi kõik vabandasid ette-taha ja olid maru õnnetud. Jaanal polnud endal häda midagi õnneks, olevat 2 minutit nutnud ja siis edasi mänginud.

Nädalavahetused hakkavad mul vabad olema, see on mõnus. Perele ja endale ka. See nädalavahetus ongi juba nii täis bokitud, et pooled asjad pidin üles ütlema. Orav-rattas-hooaeg algas!

Käisin mina kolmandat päeva kõrvavalu kurtva Joonasega ühel õhtul siinsamas kõrvakliinikus. Kuigi laps oli väljast väga energiline ja rõõmus, siis kõrv piinas ikkagi. Perearst ei saanud samal päeval enam vastu võtta ja ütles ise ka, et mingu ma sinna valvearstile.

No läksime siis. Garderoobi ma riideid panna ei kavatsenud, kuid kui sellest möödusime, siis tädike seal käratas, et garderoob suletakse 20 minuti pärast ja tema ei võta riideid enam vastu. Ma kehitasin õlgu, et me ei plaaninudki ju mantleid siia panna.. ja kõndisin edasi.

Võtsime järjekorra numbri, ootasime. Seni sebis Joonas omale vett, mille ta registratuuri laua peale hiljem ümber ajas loomulikult. Kui tuli järg meieni, siis küsis järgmine tädike, et mis mureks. Minu jutu peale, et lapsel kõrv valutab ja tahtsin kontrolli, et ega keskkõrvapõletik pole, sain vastuseks, et miks perearstile pole pöördunud. Ütlesin, et helistasin, aga oma arst ei saanud enam vastu võtta täna ja soovitas siin ikka ära käia. Tädi nohises kurjalt. Küsis edasi, et kas nohu on lapsel. Vastasin, et oli kõva nohu, aga hetkel pole enam. Mutt siis käratas, et kas nohuga perearstile siis ei läinudki või?! Mina vastu imestades, et miks ma peaks tavalise nohuga perearsti tüütama..?

Edasi röökis tädi, et ega tema peab kõik kirja panema ja võib juhtuda, et vastuvõtt läheb tasuliseks, kui niisama tullakse iga asjaga siia valvearstile ja perearstist mööda. Ma siis juba muigasin ja vastasin, et eks ma siis maksan.. 🙂

Lõpuks kui sain sealt regamise laua tagant tulema, siis mutt kisas järgi, et ta ei tea kaua läheb ja ooteaeg on pikk. Ma ei viitsinud enam midagi vastatagi. Läksin lihtsalt minema.

Arstid olid aga nii toredad ja noored sõbralikud neiud, et lust kohe. Joonas veel kurtis, et kas nii vähe aega saimegi arsti kabinetis olla. No olgu õnnelik, suurt häda polnud, lihtsalt väike põletik.

Aga nalja kui palju, teinekord ikka tuleb meeles pidada, et koristaja on ju alati see kõige kangem mutt. 🙂

Kuidas saada terve päev söönuks nii, et kodus külmkapi ustki lahti ei tee?

Kõigepealt lähed hommikul kiiruga preili Jaanaga lasteaeda, seal muned niikaua, kuni tuleb hommikusöök. Läheb õnneks ja sulle antakse ka putru, sest Markus (või Kristo või Mariette või..) on tatine ja ei tule, seega jääb putru üle.

Siis käid töö juures uusi asju õppimas paar tundi, tuled kodu poole, haarad tee pealt kaasa Jaana. Kodus kolistad trepikojas nii kõvasti, et naabritädi tuleb ukse peale vaatama, kes seal on. Samal ajal ütleb, et ta just tegi ilmatu hunniku kreppe ja tahab osa kindlasti mulle anda. Nooo..sobib!

Siis uneled pannkoogise kõhuga kodus diivanil kuni on aeg minna Joonasele lasteaeda järele ning sealt otse edasi õelapse sünnipäevale. Seal saab sisse vohmida nii salatit kui krõpsu. Ideaalne ju.

Ja päeva lõpuks jooksed kooriproovi, kus jagatakse eelmisest laululaagrist üle jäänud komme ja kringlit. Öösnäkiks nagu või nii.

Lihtne. Pole probleemi süüa end ogaraks teiste abiga. Ja külmkapp ohkab nukralt kodus üksinda. No olgem ausad, ega seal enamasti väga suurt mämmi sees polegi 🙂